Vali muusika, märkimisväärselt suur rahvamass, kirju ja hoomamatu programm, totaalne melu. Võimalus ennast ja teisi unustada. Samas pärast seda- väsimus ja tühjustunne.
Hubane ja õdus keskkond, piiratud inimhulk, konkreetne ja spetsiifiline kultuuriprogramm. Elamused, mille saamine eeldab nn vaimset kohalolemist. Ja pärast- soe tunne ja positiivsed emotisoonid.
Umbes nii võrdleksin meelevaldselt ja üldistades suuri massiüritusi ja väikeseid omaalgatuslikke ettevõtmisi. Suured meelitavad küll rohkem inimesi kohale, ent väikesed pakuvad tihtipeale palju rohkem. Loomulikult ei ole mõisted suur ja väike väga konkreetsed ja võivad olla isegi ebatäpsed, aga usun, et annavad minu mõtte siiski edasi.
24. septembri laupäeva hommikupoolikul viibisin Sõruotsa seltsi korraldatud Sõru sügislaadal. Tegemist oli ühe kandi aktiivsete inimeste omaalgatusliku ettevõtmisega, mille läbimõeldud korraldus andis külastajatele vähemalt terveks päevaks hea tunde kaasa.
Esiteks õnnestunud ja asjalikud müügiletid, kus müüdi tõesti väärt kraami. Ja õiglase hinnaga. Välja arvatud toit nn ühepäevakohvikutes. See oli ilmselgelt liiga odav. Loomulikult aitas positiivse meeleolu tekkele kaasa õdus keskkond, mis paadikuuris tekitatud oli.
Aga nagu külastajatest aru sain, oli tõeline hitt kultuuriprogramm. Ei panustatud „mürtsule“. Vastupidi. Vaikne lõbus muusika ja filminurk, kus näidati eelmisest aastatuhandest pärit filme Hiiumaast ja justnimelt Sõru ümbruskonnast.
Oh seda äratundmisrõõmu, mis inimestes tekkis enda või mõne tuttava nägemine aastal 1997 või 1998. Ja kuidas Emmaste vald nende aastatega muutunud ja arenenud on! Kuna olen selle piirkonnaga alles teist aastat tihedamalt seotud, siis mõtlesin, et kas tõesti nägi ümbrus kõigest kümmekond aastat tagasi selline välja. Aga pilt ei valeta...
Õhtul astusin Tubalal peetud Mihklipäeva peolt läbi. Tegemist oli samasuguse tunneme-koosolemisest-rõõmu üritusega. Küla elanikud võtsid sügiseks-talveks vaaritatud kraami seast midagi kaasa ja kogunesid külakiige juurde, kus seda siis mekiti ja tehti lõket. Võib mõelda, et tühine asi, ent ühe väikese küla jaoks oluline sündmus.
Selliseid üritusi külastades või neist kuuldes mõtlen ma alati ka lollile jutule „omavalitsuste liitmisega kaob ära valla identiteet“. Selgitage mis see identiteet on? Kas vallavalitsus loob seda?
Kohalik identiteet saab säilida ja edasi kanduda vaid kohalike aktivistide eestvedamisel ning küla või külade ühtehoidmise läbi. Ja millise (väikese või suure) omavalitsuse territooriumil asutakse, ei mängi mingisugust rolli.
Nende väikeste asjadega on ainult üks oht. Et jutt neist levib ja nad kasvavad. Kasvavad liiga suureks. Ja kaotavad oma võlu... Soovin kõigile väikeste ürituste eestvedajatele jaksu ja jõudu oma asja ajamiseks ja omapära säilimiseks.
Tegemist on Hiiu Lehes ilmunud arvamuslooga
No comments:
Post a Comment