Linnuvaatlus

Oktoobri esimesel nädalavahetusel toimusid taaskord rahvusvahelised linnuvaatluspäevad nimetusega Birdwatch. Seda korraldab maailma linnukaitseorganisatsioonide ühendus BirdLife International igal sügisel juba alates 1993. aastast. Eestis koordineerib sellelaadset üritust Eesti Ornitoloogiaühing.

2. oktoobril osales üritusel ka Tubala Linnuvaatlusgrupp. Koguneti hommikul kell 8 jaanituleplatsile, et võtta ette 10 km pikkune retk ja loendada kõik linnud, keda kohati või õnnestus välimääraja abil ära tunda.

Vaatlus toimus nii Tubala küla sees kui ka Kärdla kraatris ja kestis kolm tundi. Määramisel jälgiti peamiselt linnu lennupilti, liikumisviisi, suurust ja ka lindude häälitsusi.

Lindude rännuinstinkt ja suutlikkus lennata võimaldas meil jälgida iga-aastast võrreldamatut loodusnähtust - lindude sügisrännet, kus tuhandepealised linnuparved olid ettevõtnud ülipika rändetee Vahemere äärsetesse maadesse. Väga paljud linnud hukkuvad sellel raskel ja pikal rännakul, põgenedes talvekülmade ja nälja eest, kuid paljud neist jõuavad õnnelikult kevadel tagasi. Lennates üle Hiiu saarest, peatuvad linnuparved tihti puhkuseks ja toiduotsinguks Tubala küla põldudel.

Vaatluse ajal kohati 25 liiki linde ja koguseliselt õnnestus loendada 1311 lindu, neist hallhanesi 630 ja kiivitajaid 120, järgnesid põhja- ja metsvindid. Sookurgede ja lagleparvede ülelendu külast võis täheldada aga öösiti ja loendada võis neid vaid hääle järgi, kuid seekord nad kirja panemata jäidki.

Järgmine linnuvaatlus on kavas talvel, kui toimub “Talvine aialinnuvaatlus”, mis toimub 28.-29. jaanuaril 2012.a.

Natalia Kuhi

Väikse asja võlu

Vali muusika, märkimisväärselt suur rahvamass, kirju ja hoomamatu programm, totaalne melu. Võimalus ennast ja teisi unustada. Samas pärast seda- väsimus ja tühjustunne.

Hubane ja õdus keskkond, piiratud inimhulk, konkreetne ja spetsiifiline kultuuriprogramm. Elamused, mille saamine eeldab nn vaimset kohalolemist. Ja pärast- soe tunne ja positiivsed emotisoonid.

Umbes nii võrdleksin meelevaldselt ja üldistades suuri massiüritusi ja väikeseid omaalgatuslikke ettevõtmisi. Suured meelitavad küll rohkem inimesi kohale, ent väikesed pakuvad tihtipeale palju rohkem. Loomulikult ei ole mõisted suur ja väike väga konkreetsed ja võivad olla isegi ebatäpsed, aga usun, et annavad minu mõtte siiski edasi.

24. septembri laupäeva hommikupoolikul viibisin Sõruotsa seltsi korraldatud Sõru sügislaadal. Tegemist oli ühe kandi aktiivsete inimeste omaalgatusliku ettevõtmisega, mille läbimõeldud korraldus andis külastajatele vähemalt terveks päevaks hea tunde kaasa.

Esiteks õnnestunud ja asjalikud müügiletid, kus müüdi tõesti väärt kraami. Ja õiglase hinnaga. Välja arvatud toit nn ühepäevakohvikutes. See oli ilmselgelt liiga odav. Loomulikult aitas positiivse meeleolu tekkele kaasa õdus keskkond, mis paadikuuris tekitatud oli.

Aga nagu külastajatest aru sain, oli tõeline hitt kultuuriprogramm. Ei panustatud „mürtsule“. Vastupidi. Vaikne lõbus muusika ja filminurk, kus näidati eelmisest aastatuhandest pärit filme Hiiumaast ja justnimelt Sõru ümbruskonnast.

Oh seda äratundmisrõõmu, mis inimestes tekkis enda või mõne tuttava nägemine aastal 1997 või 1998. Ja kuidas Emmaste vald nende aastatega muutunud ja arenenud on! Kuna olen selle piirkonnaga alles teist aastat tihedamalt seotud, siis mõtlesin, et kas tõesti nägi ümbrus kõigest kümmekond aastat tagasi selline välja. Aga pilt ei valeta...

Õhtul astusin Tubalal peetud Mihklipäeva peolt läbi. Tegemist oli samasuguse tunneme-koosolemisest-rõõmu üritusega. Küla elanikud võtsid sügiseks-talveks vaaritatud kraami seast midagi kaasa ja kogunesid külakiige juurde, kus seda siis mekiti ja tehti lõket. Võib mõelda, et tühine asi, ent ühe väikese küla jaoks oluline sündmus.

Selliseid üritusi külastades või neist kuuldes mõtlen ma alati ka lollile jutule „omavalitsuste liitmisega kaob ära valla identiteet“. Selgitage mis see identiteet on? Kas vallavalitsus loob seda?

Kohalik identiteet saab säilida ja edasi kanduda vaid kohalike aktivistide eestvedamisel ning küla või külade ühtehoidmise läbi. Ja millise (väikese või suure) omavalitsuse territooriumil asutakse, ei mängi mingisugust rolli.

Nende väikeste asjadega on ainult üks oht. Et jutt neist levib ja nad kasvavad. Kasvavad liiga suureks. Ja kaotavad oma võlu... Soovin kõigile väikeste ürituste eestvedajatele jaksu ja jõudu oma asja ajamiseks ja omapära säilimiseks.

Tegemist on Hiiu Lehes ilmunud arvamuslooga

Paneme Hiiumaa külad särama

Kohalike omavalitsuse juhtide üks suuremaid väljakutseid on oma valla või linna elanike intensiivsem kaasamine kohaliku elu edendamisse. Ja kaasamine sisaldab nii info jagamist, kogumist ja vahetamist-vahendamist, murede-rõõmude ära kuulamist, arvamuse küsimist ja mis eriti oluline- selle arvamusega arvestamist.

Kogukonna kaasamise või ka vallavõimu ja selle elanike vahendaja protsessis on väga tähtsal kohal külavanem. Tema rolli, aga ka külaseltsi tähtsust ei saa ülehinnata kogukonna elu äratamisel ja särama löömisel.

Osaledes augusti esimesel nädalavahetusel Liikumise Kodukant Eesti Külade Maapäeval majandusteaduste doktor Uno Silbergi juhitud mõttekojas „Koostöö kohaliku omavalitsusega“, sain sellele taakord kinnitust.

Seal otsisime lahendust küsimusele mida teha ja kuidas tõhustada küla(de) koostööd kohaliku omavalitsusega võttes arvesse osapoolte soove ja vajadusi ning erinevaid võimalusi nende elluviimiseks.

Umbes 40 üle Eestist pärit inimese ja Hollandi, Rootsi ning Poola väliseksperdi ühise arutelu viljad edastatakse Kodukandi kaudu meie riigijuhtidele. Aga mis jäi kõlama?

Omavalitsusjuhte peaks rahustama asjaolu, et eelkõige oodatakse külades moraalset tuge, ärakuulamist, toetamist, aga mitte raha. Ja esimese asjana oodatakse valitsuselt, et omavalitsustel oleks kohustuslik külavanema statuut oma määrusega paika panna.

Külavanem on kogukonna juht ja esindaja, kes on vastava asustusüksuse elanike poolt valitud. Samas ei ole ta ametnik ja ükskõik milliste avaliku võimu kohustuste temale suunamine ei ole õige.

Üldiselt on loogiline, et külarahvas ise valib endale külavanema. Omal algatusel. Aga kuna see pole kohustuslik ja ebapiisava selgitustöö tõttu ei näe inimesed sel mõtet, ei ole paljudes külades seda tehtud.

Otepää valla arendusnõunik Annika Jaansoo ütles, et neil haaras vald jämeda otsa enda kätte. Valla külad sõideti läbi, koosolekutel selgitati külavanema rolli ja miks teda valida ning mitmel puhul aidati ka valimised läbi viia.

Mõttekojas leiti ka, et suurtes (kas elanike arvult või territooriumilt) asulates võiks olla võimalik valida mitu vanemat. Ja väheaktiivsed või väikesed asulad võiksid valida ka ühise vanema.

Külavanema rollina nähti eelkõige info vahendamist ülevalt (ehk omavalitsusest) alla (ehk inimesteni) ja vastupidi. Aga oluline on ka inimeste ära kuulamine, nõustamine, ühistegevuste organiseerimine, koosolekute kokku kutsumine, eri huvigruppide koostööle suunamine.

Külavanema töö ei peaks olema tasustatud. Küll aga võiks võimalusel kulusid (bensiin, telefoniarve jne) kompenseerida, kas siis vald või küla(selts). Mõttekojas jäi peale arvamus, et külavanem on pigem auasi, raha pärast seda teha ei saagi. Jaansoo lisas, et Otepääl valmistas vald vanematele ametitunnuseks hõbedased nn šerifimärgid, mida uhkelt ka rinnas kantakse.

Kohalik omavalitsus saaks aga lisaks külavanemate valimisele kaasa aitamisele ja hiljem info jagamise ning ära kuulamise muudki teha.

Nagu juba mainisin, oleks väga oluline määrusega paika panna külavanema statuut. Seal oleks siis ära määratletud nõuded külavanema kandidaadile, valimiste kord, külavanema õigused ja kohustused, kohaliku omavalitsuse kohustused ja koostöö omavahel.

Vastseliina külade ühenduse esimees Aado Kuhlap rääkis, et neil on loodud külavanemate ühendus, mis regulaarselt koos käib ja on vallale nõuandev organ. Kusjuures vallavalitsus kohtub ka ise nendega ja võtab nende ettepanekuid-mõtteid arvesse.

Eestis on viimastel aastatel väga palju kaasamisest räägitud. Külavanemate nõukoda vallavalitsuse juures oleks suurepärane viis selle teostamiseks!

Mul on möödunud nädalavahetusest olemas konkreetsed lood selle kohta, et kui külavanem on valitud ja kõrval teda abistav/toetav külaselts, on küla elu käima läinud. Kahjuks kuulsin ka vastupidiseid näiteid...

Olgem aktiivsed, oma küla ja iseenda huvides. Kui endal jõudu-nõu väheks jääb, saab abi-tuge kindlasti Kodukandist.

Hergo Tasuja, Tubala Küla Seltsi juhatuse liige

Tegemist on Hiiu Lehes ilmunud arvamuslooga