Hommikust hilisõhtuni toitsid vanad linnud väsimatult oma poegi ja peagi olid poegadel pääsukestele omased sinakad suled.
Ühel päeval kukkus pesa koos poegadega majaseina küljest alla. See võib juhtuda, kui sajused ilmad kestavad pikalt ja sajuhood on tugevad nagu seekord juulis.
Natalia leidis pojad abitult tsementpõrandalt siis kui neil polnud veel silmigi peas.
Teadmata, kaua pojad söömata olid olnud, andis ta neile kõigepealt juua, tilgutades noka vahele paar tilka vett. Kaks poega hakkasid kohe lutsutama, kolmas, kõige nõrgem, oli osavõtmatu. "Mõte anda juua tuli sellest, et varem olen paaril korral toibutanud veega uuesti elule need linnud, kes kevadel kärbseid püüdes vastu aknaklaasi on lennanud," ütles Natalia. "Ütlus, et pärast poegade kättevõtmist vanalind neid enam omaks ei võta, ei ole reegel, sellel on erandeid ja ma otsustasin proovida.
Kasutasin tehispesaks väiksemat punutud korvi, mille sisse tegin villaheide pundist pesale sarnase aluse. Otsisin sinna vanast pesast järele jäänud sulgi ja kõik kolm poega läksid uude pessa. Korvi sidusin kohta, mis oli kõige lähemal allakukkunud pesale," meenutas Natalia.
Kuna lugu juhtus õhtul, jäi üle vaid oodata ja loota, et vanalinnud pesa hommikul omaks võtavad ja poegi edasi toitma hakkavad.
Teades, et Leho Aaslaiul on rohkem kogemusi lindudega, helistas Natalia talle, aga nagu selgus , on iga olukord erinev ja ta soovitas samuti oodata hommikut.
"Arvan, et öösel olid vanalinnud mujal ja alles hommikul kuulsin, nagu oleks pääsukeste hääl kuskil läheduses, tegelikult nad olid ka. Pääsukesed võtsid tõesti omaks pesa, mille neile kiiruga valmistasin ja alustasid söötmist päikesetõusuga koos. Kaks poega pidasid vastu aga üks ei toibunud sellest õnnetusest," meenutas Natalia.
Paar päeva pärast tehispesa omaksvõtmist läksid poegadel ka silmad lahti. Nädala pärast ühel hommikul lendasid pojad pesast välja. See, kui näed neid esimest korda lendamas, seda tunnet ei saa sõnadega kirjeldada.
Kaks päeva suutsid vanalinnud neid hoida pesa läheduses, aga pojad nagu ulakad poisi,d lendasid maailma avastama ja vanalindudel oli hulk tegemist, et neid pesa juurde tagasi juhtida. Õhtuks ajasid vanalinnud pojad alati pesa lähedale varju, vahest oli ajajaid kümmekond, ka teised pääsukesed olid millegipärast kohal.
Nüüd, kui pojad juba lendasid, lisandus vanemate söögimurele ka poegade kaitsmine kullide, viude ja kõigi teiste eest, kellel samuti omad pojad toita.
"Kolmanda päeva hommikul avastas emane raudkull pojad ja suures rüseluses lendasid pääsupojad pesast kaugele. Arvan, et kuna kull juba teadis, ei toonud vanalinnud poegi enam pesa juurde tagasi, vaid viisid uude kohta.
Nädal hiljem, õhtupoolikul kuulsin taevas tuttavat pääsukese kutset ja nägin põllu kohal nelja suitsupääsukest. Nad lendasid nagu paaris, ees oli vanalind ja mõlemal lendas üks poeg järgi, keda nad siis kutsusid ja õpetasid. Pojad tundsin ära sellega, et nende lend ei olnud nii sujuv ja neil oli tegu, et vanalinnu järel püsida. Samuti on poegadel saba tüürsuled veel lühikesed ja saba tundub lühem. Arvan, et need olid samad pääsukesed, sest tunnen seda kutsehüüdu.
Nüüd hiljem on õhtustel lendudel nendega ühinenud ka teine pesakond ja nii on tekkinud parv, kus on hullavaid ja kilkavaid poegi juba rohkem ja on näha, kuidas vanalinnud suunavad ja ja õpetavad neid," rääkis Natalia.
Selline lugu juhtus siis suvel.
Peagi kogunevad pääsukesed parvedesse ja lendavad lõunasse. Muide, sel aastal on aastal innuks suitsupääsuke.
